Fotojuttu

Aeg-ajalt küsitakse minult: "Millega pildistad?", "Mis fotokaga see pilt tehtud on?" jne..

Eeldatakse vist, et tegelen ilgelt kallite ja uute aparaatidega. Ei. Nikon D50 will do just fine(kuigi tahaks võimekama sensoriga aparaati :P).

Tahan rõhutada kõigile uutele fotohuvilistele, kes seda blogi siin aegajalt sirvivad - tähtis pole kaamera, tähtis on inimene kaamera taga. Olge LOOVAD! Seda ei anna teile ükski kaamera, see tuleb teie endi seest.

Need, kes juba pikemalt pildistanud, teavad kindlasti seda tunnet, kui aeg peatub fotosessiooni ajal. Või midagi sellist..

See on selline seisund, kus kõik mõtted on koondunud vaid sellele kindlale objektile, kaamera on pidevalt kulmu vastas(jättes tihti ka kandilise jälje:)) ja lahkub sealt vaid tehtud pildi ülevaatamiseks ja vigade analüüsiks. Näpud tegutsevad täiesti ise, viewfinderist tuleva ja displeilt nähtava info põhjal kerib pöial ise särikompensatsiooni paika, lukustab fookuse ja särimõõtmise jne... See kõik toimub iseenesest ja kiiresti. Peas jooksevad samal ajal mõtted kompositsiooni ja särituse üle jne.
Ei ole nii, et käib üks klõps ja siis on 5 minutit pausi ja mõtlemist. On üks pidev protsess, mille tulemusena sünnib lõpuks see üks ja ainus foto, mis loeb. Teised võib sisuliselt maha kanda.

Keeruline on seda seletada...aga selline "kadumine" fotokaamerasse ja objekti on minu meelest hea foto võti.

Selle kõige eelduseks pean aga kaamera unepealt tundmist ja loovust.

Loovust ei saa poest, küll aga võib tegeleda netis fotogaleriide sirvimisega - nii need ilusad pildikesed kõik alateadvusesse kinnistuvadki...ja hüppavad õigel ajal pähe, kui käsil mingi huvitav sessioon.

Miks seda kirjutasin - mõtisklesin osade fotokoolituste üle, kus inimesed õpivad raha eest selgeks seda, mis kirjas kaamera manuaalis. No...ja sealt liikus mõte edasi ja edasi..

Loovust!