Aeg-ajalt on aega ka mõelda.
Mõelda selle üle, mis meid ümbritseb, mis meid ees ootab ja miks see kõik nii on.
Pean alustama vast sellest, et olen ülisuur vabaduse armastaja. Nii suur, et iga väiksemgi kohustus justkui ahistab. Pole mul ühtki tarbeeset järelmaksu peal mitte kunagi olnud. Absoluutselt mitte ühtki. Ma ei saa seda endale lubada. Esiteks majanduslik mõtlemine ei luba...ning see tunne, et ma olen millegi külge aheldatud aastaks-kaheks-kolmeks...ma ei taha sellele mõeldagi. Selle põhjuseks ei ole mitte niivõrd hirm kuivõrd see ahistav kohustuse tunne. See aheldab ja ahelaid ma ei salli.
Mõtlesin aga sellele, et kuidas meil siin elu üldse käib...esmaspäevast reedeni tööl, laupäev-pühapäev puhkus. Järgmine mõte oli see, et kui palju ma selle aja jooksul reaalselt elu saan elada. Vastus on laupäev-pühapäev. Nädala sees ei saa midagi suurt ette võtta, õhtul viiest üheteistkümneni on vaba aeg ja kui veel trennis käia, siis heal juhul 4 tundi jääb midagi teha. Mida mõistliku selle ajaga teha? Ju siis olen loll...aga ma ei oska midagi teha peale internetis istumise..aga millest ma mõtlen ei ole mitte see, miks ma midagi teha ei oska, vaid see miks meil kõigil on nii vähe aega iseendale? Miks on üldse nii, et puhata saab vaid nädalavahetusel? Miks on meil hingamiseks vaid 2 päeva? Siin tulebki mängu kogu see maailmakorraldus - kiire on, palju asju vaja teha, pidev rutt kuhugi ja millegi pärast. Sada kohustust ja tegevust.
Mina aga küsin - kuhu me kiirustame? Kuhu see maailm oma närvilises tempos suundub? Võrreldes maailma viimase aastasaja tempot nende miljonite aastatega, mis juba möödanik - kiirus on meeletu!! Ja selle kõige põhjuses näen ma seda, et inimesed on lihtsalt orjastatud ja nad ei suuda vabaks saada, kuna see orjus on juba by default normaalne. See orjus sunnib kõiki rabelema. Olgu, mitte orjus...aga hirm! Hirm selle ees, et kui midagi jääb tegemata, siis võivad asjad halvasti minna ja inimene lõpuks kõigest ilma jääda. See ei ole liialdatud, see on tõsi. Kuidas inimene siis kõigest ilma jääb? Lihtne - kellelgi pole ju midagi, mis päriselt on nende oma. Kõik elatakse võlgu! Autod, majad, reisid, laste tulevik jne jne jne. Isegi kui suudad oma maja välja osta istub sul kukil maamaks, elektri kuutariif jms. Ei saa lihtsalt minna viieks kuuks eemale nii, et mingi rahaline kohustus kuklasse ei hingaks.
Inimese sündimisega ja inimeseks olemisega kaasnevad juba maksud. Sul pass on? Said tasuta? Usun, et mitte. See, et sa oled inimene, kodanik, tähendab seda et sul on kohustus omada passi ja kohustus selle eest maksta. Kui jabur tegelikult!
Mina ei taha elu, kus pidevalt vaja karta.
Mina ei taha elu, kus mu lapsi kasvatab lasteaed, kaubanduskeskus ja tänavad. Iga inimene peab oma lapsed üles kasvatama, omades selleks piisavalt aega!
Mida siis teha? Tegelikult ju lihtne - tuleb hakata rikkaks või siis kolida koopasse :)
Olen väga noor mees, kuid tunnen et olen õigel ajal saanud aru ühest asjast - aeg on piiratud.
Aega ei tohi raisata. Eriti veel asjadele, mis ei huvita.
Aega peab olema, aega peab leidma. Maailm liigub kiirteel. Selle tempoga ei tohi kaasa minna! Aga kuidas? Kuidas saaksin elada õnnelikult nii, et ma ei jookse pidevalt koos teistega ning ei ürita iga hinna eest kiiremini kohale jõuda? Arvan, et esialgu piisab probleemi mõistmisest. Küll ka lahends tuleb ;)
Mida arvata majanduskriisist? Kahju oleks, kui see lõppeks sõjaga...järjekordselt inimkond hävitab iseend oma lolluses.
1343 said eestlased aru, et orja elu ei ole hea elu ja võitlesid selle vastu.
2012 võiks maailm aru saada, et orja elu ei ole hea elu ja võidelda selle vastu.
Pangad tuleb hävitada, inimesed tuleb vabastada! Elu tuleb elada!
“The only way to deal with an unfree world is to become so absolutely free that your very existence is an act of rebellion.” Albert Camus
