shutter-lag-CNN: February 2008

Reede õhtu. Vana klassivend Märt on minu pool. Räägime niisama juttu, näpime kidrat.
Peame plaani välja minekuks – reede õhtu ikkagi. Märdil on nohu. Minul ka. Lisaks nohule on mul ka köha ja üks vastik pompoon kaenla all. Otsustame, et välja täna ikkagi ei lähe. Mul on mõtteis traumapunkti minek. Märt arvab, et see pole hea mõte...äkki pannakse siis üldse haiglasse ja nädalavahetus on tuksis. Vaatame ära filmi Team America ja kobime magama.
Laupäeva hommik. Tõusen veidi enne kaheksat, vaatan oma pompooni ja on kindel, et täna on traumapunkti minek. Istun veidi netis, teen teed ja söön. Veidi enne kella kümmet tõuseb Märt üles. Teen veel teed. Sööme. Natuke enne kella 11 hakkame traumapunkti poole liikuma.
Vastuvõtulauas on mõnusa huumorisoonega naine. Maksan 50 krooni visiiditasu ja mind juhatatakse toa number 4 ukse taha. Istun ja ootan. Kujutan juba ette seda valu. Tuimestus on tavaliselt räigelt valus. No ja olen kindel, et ega lõikamine ka valutult ei möödu. Aga valu pole minu meelest vaja karta. Valu on vaid üks lühike hetk, mis järgmisel päeval juba meelest läinud.
Mööduvad minutid. Mind kutsutakse sisse. Annan oma hädast aru. Venelanna trükib arvutis midagi. Küsib elukohta. Vastan:“Nõmme.“ Küsib, et miks ma perearsti juurde ei läinud. Vastan, et ei saa, perearst elab Häädemeestel. Räägib, et siis tuleks perearst Tallinnasse saada. Ütlen, et alles ükspäev käisin Nõmmel ja öeldi, et perearsti lihtsalt ei saa – kõik kohad on täis(kuidas kurat selline asi üldse võimalik on, et inimene lihtsalt EI SAA endale perearsti). Varsti kraaditakse mind. Tunnen, et olen täiesti terve. Kraadiklaas arvab teisiti – 37.9. Nüüd valguse alla minek. Seesamune venelanna vaatab kaenlaalust ja küsib, et miks see roheline on. „Sest panin briljantrohelist peale“ vastan. „Kas see siis sinu meelest aitab?“ „Tuleb välja, et mitte“ Ega ma tegelikult ei arvanudki, et see aitab. Kuna aga mäda oli juba veidi välja tulnud, siis kasutasin briljantrohelist steriilsuse eesmärgil. Ootame kirurgi. Varsti on ta kohal. Sõbralik, hallika peaga, prillidega meesterahvas. Vaatab turset ja küsib nuga. Siis küsib kääre. Siis mingit klambrit. Siis mingeid steriilseid vatipulki. Siis veel igasugu minule võõraid asju – aga kuna need on süstla sees, siis võib arvata, et tegu on tuimestusega. Süstib mind vist lausa 2 korda. Eelmisest korrast Pärnus oli mul juba meeles, kui valus võib tuimestus olla. Muideks pompooni tekkepõhjus eelmine kord oli arsti meelest roll-on deodorant. Seekordne pompoon oli aga tekkinud eelmisest... See selleks. Nüüd tunnen, kuidas nahka lahti lõigatakse – see on väga vastikult valus. Vaatan korra arsti poole ja näen käes veriseid kääre. Arst toimetab edasi. Minut aega valu. Hambad risti, vaatan üles valgustite poole. Üks arst küsib, et ega ma minestama ei hakka. Ei oska loomulikult vastata, kuna pole elus ühtki korda minestanud ja ei tea, kuidas end tunda enne minestamist. Vastan, et ei hakka. Kirurg arvab, et ega ma ära küll ei minesta – suur mees ikkagi. Lõpuks on kõik mäda väljas ja haava puhastatakse veel. Oi kui magus see on, nagu soola raputamine lahtisele haavale. Kirurg on oma toimingud teinud. Parema käe kallale hakkab üks arst – tahab veenist vereproovi. Ütlen, et ehk on seal isegi üht väikest täpikest näha – andsin alles paar päeva tagasi verd. Tema ei näe midagi. Kurdab, et isegi veeni ei näe ja käsib mul kätt rusikas hoida. Lõpuks leiab veeni üles. Nõel läheb sisse. Selle torkega olen juba harjunud, kuna verd olen nüüdseks andnud 10 korda. Nüüd seob üks nägus noor blondiin, kes valdab kenasti nii eesti kui vene keelt, mu haava kinni. Vanem arstitädi kiidab teda:“Maladets.“ Ka parem käsi seotakse nüüd kinni. Tõusen püsti. Mõõdetakse veel vererõhku. Kirurg ütleb, et jään haiglasse. Peame Märdiga plaani. Annan talle enda jope ja maja– ning autovõtmed. Panen selga vahvad haiglariided, mis muuseas liiga väikesed. Märt läheb ära.
Kõnnin nüüd ühe arsti järel mööda pikki koridore, mis tuletavad oma seisundilt meelde, et me oleme ikkagi endine Nõukogude Liidu liikmesmaa ja et igale poole pole euroremont jõudnud. Jõuame liftini ja sõidame teisele korrusele. Käes on mul mobiiltelefon, rahakott ja sinine kilekott, kus mu riided. Nüüd oleme majaosas, mil nimeks Kirurgia II. Istun veneaegsele pruunile nahkkattega toolile. Kõrvale istub üks blondiin naisterahvas. Küsib mõned küsimused mingisuguse ankeedi tarvis ja nõuab mu allkirja kahele lehele. Annan allkirjad. Nüüd juhatatakse mind palatisse number 5. Saan endale esimese voodi, mille juures kohe kraanikauss. Tervitan ka palati teist patsienti – 40-50 aastast meest. Istun voodile ja ei oska midagi teha. Käin veel veidi korruse peal ringi ja uurin niisama. Lõpuks jõuan jälle palatisse ja istun voodisse. Igav. Mõtlen, et kas on mõtet helistada vanematele. Ei ole. Järgmine kord, kui maale lähen, siis muuseas mainin, kus eelmise nädalavahetuse veetsin. Ei ole neil vaja minu pärast muretseda. Ikka veel on igav. Helistan Märdile. Ta on just tagasi majja jõudnud. Uurin, et ega ta ei viitsi mu läpparit ja kõrvaklappe siia tuua. Ta on nõus. Istun niisama veidi ja vahin lakke. Mõtlen, et siit saaks mõned päris head fotod – aga mis ma ikka oma kallist fotovarustust siia vedama hakkan. Möödub umbes pool tundi ja Märt on kohal. Istume veidi maha ja räägime niisama juttu. Loodame, et ehk järgmisel päeval saan välja. Veidi aja pärast läheb Märt ära. Viin oma kodinad palatisse. Panen läppari tööle. Nälg näpistab. Palatikaaslane loeb SL Õhtulehte ja vahepeal kuulab mingisugusest pleierist muusikat. Vahepeal olen mitu süsti saanud. 2 antibiootikumisüstalt kanüüli abil veeni ja üks süst valuvaigistit tagumikku. Väljas on üliilus kevadine ilm – päike paistab eredalt ja päeval on juba pikkust ka parajalt. Ei ole mõnus sellise ilmaga kusagil palatis igavleda.
Jõuab kätte õhtusöögi aeg. Sisse tuuakse hall kompaktne alus, millest kaks kolmandikku on kinnine ja läbipaistmatu, ülejäänud osa katab aga läbipaistev plastik. Näha on üht saiaviilu ja lusikat. Võtan katted ära. Suurema osa katte all on 3 vormi – vasakul kaks väiksemat ümmargust, milles on kaks samasuurst topsi ja paremal üks suur. See suur on tühi. Võtan kahel topsil kaaned pealt. Ühe all on jogurt, teise all mingi valge ja vedel asi. Palatikaaslane hakkab enda laua taga midagi lürpima. Mõtlen, et kas siis roog tuuakse teise käruga – keskel ikkagi on ju vaba ruum ja kahest vasakpoolsest vedelikust kõhtu ometi täis ei saa. Ootan veidi. Ei midagi. Palatikaaslane ikka lürbib midagi. Võtan siis lusika ja pistan piimanõusse. Käin lusikaga veidi nõus ringi. Lusika peale ei jää midagi peale piima. Pikemal otsimisel leian seest ühe makaroni – ahhaaa! Tegu on supiga. Mul oli karp tõsiselt lahti. Kas see siis ongi TÕSISELT kogu see söömaaeg? Lürbin oma piima ära, leian seest veel 5-6 makaronisarnast kogumit. Kõrvale närin saia. Veel kiiremini saan jagu jogurtist. Vahin üle õla jälle palatikaaslase poole. Ehk on tal ikkagi midagi rohkem ja mul äkki aeti midagi segi. Ei ole. See söögikord oligi sellisena mõeldud. Üllatununa mõtlen, et suren siin vist nälga. Sööginõud viiakse ära. Tahaks hambaid pesta, kuid hambapastat ega harja pole. Iga kord, kui peeglisse vaatan, tunnen end parmuna – juuksed sassis ja habe ka ees.
Vaatan läpparist pilte – pildikaustu vaid 9 alles. Ülejäänud panin välisele kõvakettale ja kustutasin ära, et ruumi kokku hoida. Piltide vaatamine kaua aega ei võta. Mõtlen veel igasugustele asjadele. Vahepeal vaatan filmi „No Country For Old Men“ Selleks kulub ligikaudu kaks tundi. Täitsa huvitav film. Käin veidi ringi. Siis ühendan klapid jälle taha ja hakkan muusikat kuulama. Alguses veidi Nirvanat. Siis avan kausta „Eesti muusika“ ja hakkan ükshaaval Vennaskonna lugusid kuulama. Mul ei ole neid eriti palju – umbes 50 ringis. Leban voodis, läppar jalge peal ja lasen mõtetel niisama lennelda. Silmad vajuvad kinni, muusika paitab kõrvu. Lood nagu „Disko“, „Pille-Riin“, „Teater Odeon“, Insener Garini hüperboloid“, „Eleegia“, „Igavest elu lõppevas öös“ ja „Reis kuule“ viivad mõtted nii mõnusalt kaugele. Kui silmad jälle avan, siis pettun reaalsuses ning sulgen nad taas. Nende lugude meloodiad ja sõnad on nii mõnusad. Mõelda vaid – alles sügisel ei teadnud ma Vennaskonnast midagi. Tore, et sain oma eelarvamusest võitu ja nende muusikat endale muretsesin. Lubasin endale ka seda, et üritan tulevikus vähem eelarvamustel enesest võitu saada – justnimelt seepärast, et need võivad päris valeks osutuda. Lesson learned.
Kell on seitse läbi midagi. Liigun veidi ringi ja lähen telekat vaatama. Ringi liikudes on mul alati telefon ja rahakott kaasas. Kindluse mõttes. TV3 peal algab Haara Mikker. Vaatan seda. Poole saate pealt ühineb minuga palatikaaslane. Vaatame saate lõpuni. Nüüd algab mingi totter film – „Lasteaiapolitseinik“ vms. Vaatan seda paarkümmend minutit ja otsustan magama minna. Palatis on lauapeal üks magus saiake ja tassike teed – õhtuoode. Naljakas mõelda, et see vist täidab kõhtu rohkem, kui õhtusöök ise. Söön saiakese ja jään magama. Kell kümme ajab mind üks arst üles – antibiootikume jälle veeni vaja lasta. Kell 12 öösel tõusen ise üles valju norskamise peale. Palatikaaslane lõugab nagu vana siga. Vahepeal lariseb kurgus tatt ja siis köhib selle jälle välja. Üritan magama jääda. Mõne minuti pärast tullakse aga jälle süstlaga. Saan oma laksu kätte. Pistan sõrme kõrva ja üritan magama jääda. No ei saa!! Vahepeal mõtlen, et ehk tasuks millegagi teda visata. Läheduses pole midagi. Ega vist ei viskaks ka. Peale kümmet minutit on aga tunne, et tõusen püsti ja lähen annan jalaga näkku. Ma ei ole tegelikult nii vägivaldne, kuid mõnikord ajab mõni asi ikka korralikult harja punaseks. Siis mõtlen jälle, et ega see löök ka midagi ei muudaks. Lõugan korra üle palati: „Vait!!“ See tainas ei tõuse üles. Ah pohh. Pistan sõrme jälle kõrva ja üritan uinuda.
Ärkan uuesti kuue paiku. Järelikult ikkagi jäin magama. Nüüd on norskamine veidi vaiksem. Uinun uuesti. Silmad teen uuesti lahti veidi enne seitset. Vahin niisama. Arst tuleb mind kraadima. Küsin, kui palju oli. Vastus:“Normalnja“ Mängin telefonis üht kaardimängu. Varsti saabub hommikusöök. Alus on samasugune. Sisu ka peaaegu. Sai, kohvi, puder. Kohvi ja puder on jälle kahes väiksemas topsis. Möödub mõni minut ja mõlemad anumad on tühjad. Varsti astub sisse kirurg. Küsib käe seisukorra kohta. Vastan, et ei kurda midagi. Uurin, et ega täna välja ei saa. Vastus on kindel ja negatiivne.
Varsti heliseb telefon. Märt helistab ja küsib, kuidas läheb. Vastan, et pole viga. Räägin, et pärast, kui ta bussi peale läheb, siis võiks ta siit läbi tulla ja auto ning dokumendid ja hambapasta ning harja ka siia tuua. Siit on ju bussijaama lühem maa ka. Ta on nõus. Möödub paar minutit ja helistan talle tagasi. Uurin, et ega ta poest läbi ei viitsi minna ja üht suurt Fazeri šokolaadi osta, kõht ikkagi rämedalt tühi. Ta on jällegi nõus.
Vastuvõtulaua lähedal on üks suur laud ja selle kõrval on ajalehed. Viimati lugesin ajalehte paberkandjal eelmisel nädalavahetusel, siis kui kodus käisin. Muul ajal on ikka postimees online infoallikaks. Loen Maalehte. Väga palju on artikleid EV sünnipäeva ja ajaloo teemadel. Loen neid huviga. Varsti on leht läbi ja telefon heliseb. Märt jõudis kohale. Mureks aga see, et uksed avatakse külastajatele alles poole tunni pärast. Lähen alla ja pinnin üht mutikest, et ta ukse korraks lahti teeks. „Külastajad saavad poole tunni pärast sisse!“ „Aga ta ei tule mulle külla, ainult ühe asja tõi ära.“ „Hmm..no olgu. Aga tehke kähku.“ Avan ukse. Vahetame paar sõna ja saan oma asjad kätte. Märt liigub nüüd bussijaama poole. Väga perses nädalavahetus oli ikka...
Pesen hambad ära ja hakkan üht rallimängu mängima. Veidi aega mängisin, siis tüdinesin. Tuli mõte, et võiks oma „toreda“ nädalavahetuse kirja panna. Nii ma siia kirjutama hakkasingi. Ilma ei anna ka eilsega võrrelda – lausa mingit lund sadas viivuks. Vahepeal olen lõunat söönud – mingi supp+leib+kohupiim+sai. Lisaks sellele olen šokolaadist ka peaaegu jagu saanud. Isa helistas ka ja uuris, kuidas läheb. Ütlesin, et pole viga. Mainisn, et olen haiglas ja rääkisin oma stoori ära. Veidi hiljem helistas ema ja uuris täpsemalt, et miks ja kuidas. Kuulasin poolteist tundi muusikat. Nüüd vahetati mul side ära. Nii palju, kui mina nägin, siis mäda polnud. Viimane kraadimine näitaks aga 37.2 kraadi kehasoojuseks. Nüüd kuulasin poolteist tundi muusikat, sain vahepeal ühe süsti ja kuulasin veel mingi tund aega muusikat. Peale seda mängisin jälle rallit. Õhtusöögiaeg jõudis vaikselt kätte. Seekord pidin üllatuma katet ära võttes – ka selles kõige suuremas vormis oli nüüd mingi taldrik. Võtsin sellelt kaane ära – terve taldrikutäis tatart. Väiksemas topsis oli veidi kapsast ja tomatit. Segasin selle tatrasse ära ja hakkasin sööma. Esimene kord, kui kõhu tõesti täis sain. Veidi šokolaadi oli ka alles, hävitasin sellegi magustoiduks. Peale seda liikusin veidi ringi ja vaatasin teisi haigeid. Pärast mängisin veel rallit ja kaheksa paiku vaatasin telekat. Nägin poolt filmi Vassili Zaitsevist ja mingisugust teist põnevikku vaatasin ka kella kümneni. Siis tõmbasin magama ära.
Esmaspäev. Kell kuus tuldi kraadima. 36.5. Jesss. Mõnekümne minuti pärast sain veel ühe laksu veeni. Käisin ennast pesemas ka. Nüüd jälle kirjutan ja ootan oma saatust(tahaks raisk kohe ära minna. Ehk jõuan loengussegi). Hulk passimist möödub. Vahepeal mängin rallit ja sisse astub kamp inimesi. Panen läppari kaane kinni ja vaatan neid tuima näoga. Praktikandid. Üks kirjutab midagi üles. Lähevad kohe ära ka. Mängin edasi. Mööduvad minutid. Hommikusöök. Vereproovid vasakust veenist. Sidumine. Vestlen kirurgiga. Uurib, kus koolis käin. Vastan, et TTK-s ja et tahaks kangesti loengusse ka jõuda. Ütleb, et ta pigem jätaks mu haiglasse, kuna mul perearsti Tallinnas pole. Arutame seda asja veidi ja jõuame kokkuleppele, et saan ikkagi täna minema ning kolmapäeval tulen uuesti siduma. Lähen tagasi palatisse, panen asjad kokku. Noor neiu tuleb ja laseb veel mingit jura veeni. Vahetan riided ära, soovin palatikaaslasele head tervenemist. Sulgen haigla ukse enda selja taga. Läbi raisk.

Loojangu ajal Pirital

Minu nädalavahetus.

@HDM

Going To California

Muhe

Rock and Roll !!!!!!!!

Koerad ja asjad

Kaua see pask kesta võib!!??

Blog Subscription

Follow me

Posts RSS

Facebook

Blog Archive