Praegune kodutänav Tallinnas
Ristmik
Kristiine parkla
Kristiine keskus
Kaarli kirik
Star filtriga
Fassaad
Meie rist ja viletsus
Õhtused käimised
Praegune kodutänav TallinnasRistmikKristiine parklaKristiine keskusKaarli kirikStar filtrigaFassaadMeie rist ja viletsus
100 sekundit
Käisin ükspäev telesaate "100 sekundit" castingul. Mõtlesin, et vaatan kui lihtsalt saatesse pääseb. Pääsemise korral oli plaanis mängus kiirelt kõige väiksem summa välja võtta ja väljuda saatest intelligentse inimese kombel - rahaga.
Nüüd aga castingust. TV3 majas oli igasugu erinevaid inimesi. Kõik täitsid ankeete, kus küsimusi inimese iseloomu, hobide ning elustiili kohta. Peale ankeedi täitmist oli ette nähtud kaameraproov, kus 2 näitsikut küsisid erinevaid küsimusi, tabamaks ära millise inimesega on tegu.
Kaameraproovi juttu oli järjekorras kuulda. Seal nägin/kuulsin ma, kui lollid võivad inimesed olla! Uskumatu. 40-50 aastane naine seletab, et kui ta ikka eriti palju vastuseid ei vasta, siis ta võib võtta kõige väiksema summa jne...
Kuidas inimesed ei saa aru selle saate mõttest? Kas sinna tõesti tahetakse inimesi, kes teavad palju ja siis ilusti kohe summad selgeks saavad ja rahulikult koju lähevad? EI! See on meelelahutus! Mida targemad ja ihnemad inimesed sinna saadakse, seda parem telekanalile endale! Seljuhul näeb televaataja suuri summasid ja tulist kaklemist raha pärast. Lõpuks lähevad kõik koju, taskus vaid 2 kätt ning saade müüb end tohutult! Samuti on telekanali kulutused minimaalsed - mingit summat ei pea välja maksma! Seega ei tasu endast jätte pehmekese muljelt - on ju loogiline !
Kui tuli minu kord kaamera ette astuda, siis olin ma selleks valmistunud. Kui küsiti: "Kas te oleksite nõus kõige väiksema summaga, kui te kõige vähem vastata oskate?", siis vastasin üleolevalt, et see on võimatu, et ma kõige vähem tean. Selgitasin, et ei lahku mitte mingil juhul saatest kõige väiksema summaga - oman selleks liiga palju teadmisi ning ei usu et minu panus on kõige väiksem. Üks küsimus kõlas nii: "Kui väeti pensionär peaks teiega koos mängima ja mängu lõpus halama hakkama, et tal nii raske elu ja et tal ikka väga raha vaja, kas te siis oleksite nõus temale kõige suurema summa andma?" Vastasin, et kindlasti mitte, las see pensionär halab kodus edasi... Ühesõnaga jätsin endast sellise südametu ja ülbe mehe mulje :) See töötas! Mulle helistati paari päeva pärast. Kuna aga pakuti kohta saatesse "60 sekundit", kus summad väiksemad, siis ütlesin viisakalt ära :) Mis te arvate, kas too 40-50 aastane pehmeke sai saatesse? Ma ei usu millegipärast!
Oleks ma saatesse läinud, siis oleksin läinud kindla peale ja kõige väiksema summa välja võtnud.
Selle mängu psühholoogia on väga lihtne - seal on edukad need inimesed, kellel on piisavalt sotsiaalset ning emotsionaalset intelligentsust.
Mis alati ärritab osalejaid on see, kuidas võib kõige lollim vastaja nõuda kõige suuremat summat.
Aga tavaliselt ongi nii, et inimese intelligentsus on pöördvõrdelises seoses tema ihnusega. Loll nõuabki kõige suuremat summat! See lihtsalt on nii! Seega intelligentne inimene mõistab, et ta läheb saatesse kaks kätt taskus, võib aga ära tulla kasvõi näiteks 10000 krooniga. Mis aga ei lase mitte eriti intelligentsel inimesel selle summaga leppida on majanduslik äkkviha - miks peaks minust kehvem vastaja saama näiteks kõige suurema summa!
Majandusliku äkkviha tüüpnäiteks:
Kujuta ette, et kõnnid kaubanduskeskuses ringi ning sinu juurde astub mingi vennike ning peatab ka mingi suvalise tüübi. Ta pakub sinule ja teisele töllile 100 000 krooni. Jagama aga peate summa nii, et üks saab näiteks 3 000 krooni ja teine 97 000 krooni, tingimusel et jõuate summades kohe kokkuleppele. Mis toimuma hakkab? Toimuma hakkab see, et te ei jõua kokkuleppele! Sina tahad ju 97k saada...mis sa ikka selle 3k-ga teed! Hakkad teise tüübiga vaidlema, et mis mees too on, et suuremat summat endale nõuab! Kaklus kogub hoogu, järjest kurjemad sõnad lähevad käiku. Kaineks lööb teid mõlemat see, et rahapakkuja ütleb, et kahjuks te kokkuleppele ei jõua ning ei saa midagi. Head aega!
Nüüd aga reaalsusesse - läksid poodi, rahakotis paarasada krooni. Oleksid võinud saada kas 3000 või 97000. Sa ei saanud midagi! Mis takistas sind 3000 saamast, oli su ego! Nüüd kõnnid poes edasi, tuju sitt ja rahakotis ikkagi paarsada krooni.
Kogu loo point aga ongi see, mis alguses sai ära mainitud - kuidas saavad mõned inimesed nii lambad olla, et ei suuda mõelda suures plaanis või siis vaadata asja erinevatest vaatenurkadest? No kohe üldse ei suuda!
Nüüd aga castingust. TV3 majas oli igasugu erinevaid inimesi. Kõik täitsid ankeete, kus küsimusi inimese iseloomu, hobide ning elustiili kohta. Peale ankeedi täitmist oli ette nähtud kaameraproov, kus 2 näitsikut küsisid erinevaid küsimusi, tabamaks ära millise inimesega on tegu.
Kaameraproovi juttu oli järjekorras kuulda. Seal nägin/kuulsin ma, kui lollid võivad inimesed olla! Uskumatu. 40-50 aastane naine seletab, et kui ta ikka eriti palju vastuseid ei vasta, siis ta võib võtta kõige väiksema summa jne...
Kuidas inimesed ei saa aru selle saate mõttest? Kas sinna tõesti tahetakse inimesi, kes teavad palju ja siis ilusti kohe summad selgeks saavad ja rahulikult koju lähevad? EI! See on meelelahutus! Mida targemad ja ihnemad inimesed sinna saadakse, seda parem telekanalile endale! Seljuhul näeb televaataja suuri summasid ja tulist kaklemist raha pärast. Lõpuks lähevad kõik koju, taskus vaid 2 kätt ning saade müüb end tohutult! Samuti on telekanali kulutused minimaalsed - mingit summat ei pea välja maksma! Seega ei tasu endast jätte pehmekese muljelt - on ju loogiline !
Kui tuli minu kord kaamera ette astuda, siis olin ma selleks valmistunud. Kui küsiti: "Kas te oleksite nõus kõige väiksema summaga, kui te kõige vähem vastata oskate?", siis vastasin üleolevalt, et see on võimatu, et ma kõige vähem tean. Selgitasin, et ei lahku mitte mingil juhul saatest kõige väiksema summaga - oman selleks liiga palju teadmisi ning ei usu et minu panus on kõige väiksem. Üks küsimus kõlas nii: "Kui väeti pensionär peaks teiega koos mängima ja mängu lõpus halama hakkama, et tal nii raske elu ja et tal ikka väga raha vaja, kas te siis oleksite nõus temale kõige suurema summa andma?" Vastasin, et kindlasti mitte, las see pensionär halab kodus edasi... Ühesõnaga jätsin endast sellise südametu ja ülbe mehe mulje :) See töötas! Mulle helistati paari päeva pärast. Kuna aga pakuti kohta saatesse "60 sekundit", kus summad väiksemad, siis ütlesin viisakalt ära :) Mis te arvate, kas too 40-50 aastane pehmeke sai saatesse? Ma ei usu millegipärast!
Oleks ma saatesse läinud, siis oleksin läinud kindla peale ja kõige väiksema summa välja võtnud.
Selle mängu psühholoogia on väga lihtne - seal on edukad need inimesed, kellel on piisavalt sotsiaalset ning emotsionaalset intelligentsust.
Mis alati ärritab osalejaid on see, kuidas võib kõige lollim vastaja nõuda kõige suuremat summat.
Aga tavaliselt ongi nii, et inimese intelligentsus on pöördvõrdelises seoses tema ihnusega. Loll nõuabki kõige suuremat summat! See lihtsalt on nii! Seega intelligentne inimene mõistab, et ta läheb saatesse kaks kätt taskus, võib aga ära tulla kasvõi näiteks 10000 krooniga. Mis aga ei lase mitte eriti intelligentsel inimesel selle summaga leppida on majanduslik äkkviha - miks peaks minust kehvem vastaja saama näiteks kõige suurema summa!
Majandusliku äkkviha tüüpnäiteks:
Kujuta ette, et kõnnid kaubanduskeskuses ringi ning sinu juurde astub mingi vennike ning peatab ka mingi suvalise tüübi. Ta pakub sinule ja teisele töllile 100 000 krooni. Jagama aga peate summa nii, et üks saab näiteks 3 000 krooni ja teine 97 000 krooni, tingimusel et jõuate summades kohe kokkuleppele. Mis toimuma hakkab? Toimuma hakkab see, et te ei jõua kokkuleppele! Sina tahad ju 97k saada...mis sa ikka selle 3k-ga teed! Hakkad teise tüübiga vaidlema, et mis mees too on, et suuremat summat endale nõuab! Kaklus kogub hoogu, järjest kurjemad sõnad lähevad käiku. Kaineks lööb teid mõlemat see, et rahapakkuja ütleb, et kahjuks te kokkuleppele ei jõua ning ei saa midagi. Head aega!
Nüüd aga reaalsusesse - läksid poodi, rahakotis paarasada krooni. Oleksid võinud saada kas 3000 või 97000. Sa ei saanud midagi! Mis takistas sind 3000 saamast, oli su ego! Nüüd kõnnid poes edasi, tuju sitt ja rahakotis ikkagi paarsada krooni.
Kogu loo point aga ongi see, mis alguses sai ära mainitud - kuidas saavad mõned inimesed nii lambad olla, et ei suuda mõelda suures plaanis või siis vaadata asja erinevatest vaatenurkadest? No kohe üldse ei suuda!
___
Tahan nüüd uuesti fotograafiaga tegelema hakata. Kuid kiired ajad pole veel mööda läinud ja alatasa napib aega hobide jaoks.
Subscribe to:
Posts (Atom)
